Restoran Peppersack

Restoran Peppersack ei ole lihtsalt hea toidu ja sõbraliku teenindusega koht, vaid pakub külastajatele võimalust astuda justkui teise maailma. Teid ootab sajanditepikkuse ajalooga maja, mille müstiline atmosfäär, hubane küünlavalgus ja igaõhtune mõõgavõitlus viivad reisile ajas tagasi. Läbi mitme korruse leidub restoranis Peppersack kohti nii suurtele gruppidele kui ka romantilisi nurgakesi väiksematele seltskondadele.

Kohvik Peppersack

Peppersacki maja esimeselt korruselt leiab lisaks restoranile ka Peppersacki kohviku, mille uksed avatakse linnarahvale varahommikul, pakkudes ahjusooje küpsetisi nii kohapeal nautimiseks kui ka kaasa ostmiseks.
Valikus on saiad, pirukad, koogid, küpsised ning loomulikult ka aastatega kõigi lemmikuks saanud kringlid, mille meisterdamist alustavad meie pagarid juba varavalges.

Restoran Peppersack asub Tallinna vanalinna südames, Raekoja platsi vahetus läheduses.

aadress: Viru 2 / Vana turg 6, Tallinn
telefon: +372 6 466 800
e-mail: peppersack@peppersack.ee
P-N: 9-23
R-L: 9-24

Restoran Peppersack on oma nime saanud  1520.aastal maja valdajaks olnud Hans Pepersack ’i järgi, kes oli omal ajal väga edukas vürtsikaupmees. Tollal pilgati vürtsikaupmehi „ piprakottideks“. Hans aga oma ametit ei häbenenud ning võttis selle sõimusõna oma perekonnanimeks. Ning ka nüüd, sajandeid hiljem, ripub piprakott uhkusega maja sümbolina restoran Peppersack’i peaukse kohal.

 

“PIPRAKOTTIDE” (PEPERSACKI)
MAJAVALDUSE DAATUMID

1370 – vanim säilinud kirjalik teade kinnistul asunud kahe hoone kohta:
vasakul kiviait (stenhus), mis kuulus kaupmees TIDEMANUS CROWELILE
paremal puust elumaja, mille Tidemanus Crowel müüs raehärra JOHAN DUDERSTADTILE.
Tidemanuse ait võttis enda alla vähem kui poole praeguse hoone Viru 2 tänavapoolsest osast. Aita on ürikutes korduvalt nimetatud viljaaidaks. Järelikult hoiti siin põhiliselt Tallinna peamist viimakaupa – rukist.

1430 – kiviait kuulub Tallinna kiviraidur-müürseppmeister GERLICH WITTELE, kes on jäädvustanud end linna ajalukku Pühavaimu kirikule saleda torni ehitajana.

1431 – kaupmees GERKE laenab puumaja asendamiseks kivihoonega 300 riia marka: 100 pidalitõbiste Jaani seegilt, 100 Pühavaimu seegilt ja 100 eraisikult.

1434 – GERKE moodne kivimaja 40 meetrisel kinnistul on valmis: kaheruumilise põhiplaaniga ait-elamu, tüüpiline Tallinna gootikale: hiigelsuur kõrge eeskoda köök-mantelkorstnaga ning selle taga väiksem ja madalam peretuba (ladinapäraselt dornse, sõnast dormire – magama). Elutuba küttis soe õhk keldris paiknevast kerisahjust ehk hüpokaustumist. Ruumi aitas valgustada kamin. Tänavapoolse viilu alla jäid kaks salvekorrust, kus hoiti nii transiitkaupu kui oma pere aastast viljatagavara. Fassaadil on kirikuvääriline teravkaarne portaal, kiviristide ja –piiretega eeskojaaknad ning kaks segmentkaarse pealmikuga kaubaluuki. Imekombel on säilinud nikerdatud viinamarjaväädiga ehisliistud viiluserval – viimased sedalaadi gooti stiilis kaunistused Tallinnas.
Vana turg 6 aitelamu kiiluna kitsenevale õuele ehitati ka majapidamishooned: alumisel korrusel hobusetall, vankrikuur, puukuur ja loomalaut, ülal teenijate eluruumid, panipaigad heina ja kes teab mille muu jaoks.

1437 – ehitusmeister GERLICH WITTE lõpetab oma kiviaida ümberehitamise Viru 2. Arvatavasti ehitati siis välja kivist kangialune, kustkaudu tänini pääseb mõlema maja õuele. Kangialuse kohale sai kitsas eluruum.

1481 – mõlema hoone omanikuks on emand MARGARETA LYFFLAND.

Umb. 1500 – peremeheks on saanud HERMEN POTGETER (Potivalaja, mis viitab tema enda või esiisade elukutsele pronkspadade meisterdajana).

Umb. 1520 – uus peremees, isand HANS PEPERSACK (Piprakott). Aadlikud tavatsesid kodanikke pilgata: vürtsikaupmehi “piprakottideks” ja käsitöölisi “kelludeks”. Meie Hansu esiisa Evert oli sõimunime võtnud perekonnanimeks: pole nagu mõtet häbeneda eriala, mis võimaldas mõnikord teenida kuni 2000% kasumit. Kadedad mõisnikud said oma põldudelt harva enam kui 5 seemet.

1530 – järgmine valdaja “piprakottide” seast – HANS FROSSEL (Konnaste). Säilinud on siseportaali silluskivi tema peremärgi ning suguvõsa vapiks võetud kolme tagajalgadel konnaga. Rosetid viitavad keskaegse sümboolika kohaselt õnnistusele. Algselt oli raidkivi värvilise viimistlusega.

1574 – majavaldus jääb omanikuta. Käimas on laastav Liivi sõda. Osa kodanikke põgeneb vaesunud linnast, osa sureb katku.

1617 – lagunenud hoonetega kinnistul algab uus elu. Maja ja ait tehakse korda, ostetakse juurde külgnev Viru 4 maja. Möldrite suguvõsast pärinev raehärra ja suurkaupmees JOHAN MÖLLER III on edukas. Tal on kaks naist (järjestikku), seitse tütart, kolm maja, mõned pojad ning mõis Kundas.

1627-28 – Johan on sponsor – tema kulu ja kirjadega saab raekoda pehkinud tornikiivri asemele uue ja moodsa.

1629 – JOHAN MÖLLER tellib oma Viru 4 majale esindusliku ehistrepi. Selle etikuplaat Justitia (Õigluse) allegooriaga on praegu kaunistamas raekoja kaaristut. Raehärra päritolule viitab, pooliku veskirattaga Mölleri vapp. Viru 2 ehitatakse õue poole enam kui poole suuremaks. Selle keldrisse sigineb tulekindel varakambri võlvik.

1634 – importkosilased majas. Holstein-Gottorpi hertsog oli läkitanud enam kui sajaliikmelise ekspeditsiooni uurima selliseid eurooplastele vähetuntud maid nagu Moskoviitia ning Pärsia, kuid meie Kõrgessaare lähedal läks nende laev tormiga põhja. Merehädalised päästeti Johan Mölleri Kunda mõisa, seejärel tulid nad mitmeks kuuks Tallinna. ADAM OLEARIUS, üks saadikutest, leidis Tallinna kõige tähtsama vaatamisväärsuse olevat raehärra Mölleri tütre Katharina. Teine saatkonna liige, PHILIPP CRUSIUS, pidas veel hurmavamaks noort Maria Möllerit. Sel ajal oli hoones kasutusel kamin, mille käänulised äärekivid on praegu müüritud eeskoja külgmüüri.

1639 – Holstein-Gottorpi ekspeditsioon jõuab Oriendist Euroopasse tagasi. Tallinnas peetakse viied pulmad. Katharina Möller saab Adam Oleariusele ning lahkub koos mehega Tallinnast. Maria Mölleriga abielludes saab Philipp Crusius Vanal turul koduväiks, pärides hiljem äialt Viru 2 maja. Ta astub Eestimaa rüütelkonna teenistusse ning kodifitseerib kohaliku maaõiguse.

1647 – Schleswigis ilmub Adam Oleariuse “Uue orientaalse reisi…“ esmatrükk.

1649 – ADAM OLEARIUS külastab viimast korda Tallinnat ning joonistab linna panoraami ida poolt, mis vaske graveerituna ilmub tema reisiraamatu teises väljaandes.

1649 – Rootsi kuninganna Kristiina tõstab PHILIPP CRUSIUSE aadliseisusesse KRUSENSTJERNA nime all. Vapifiguuriks saab käsi vibuga.

1652 – sureb Johan Möller III. Ta maetakse Niguliste kirikusse, kus juba 1599. aastast on perekonna hauakamber ja kivist mälestustahvel. Nüüd tellitakse puidust epitaaf, millele maalitakse kallis kadunuke koos kogu oma rohkearvulise perekonnaga. Väga vagana pealegi: kõik põlvitavad ja palvetavad alasti Kristus-lapsukese poole. See tore mälestustahvel kahjuks hävis Niguliste pommitamisel 1944 märtsis.

1656 – ilmub Schleswig-Holsteini hertsogi bibliotekaari ja õukonna-matemaatikuse Adam Oleariuse ”Täiendatud uus reisikiri Moskoviitia ja Pärsia teekonna kohta, mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde…” Seda anti välja 5 järeltrükki saksa keeles, samuti tõlked prantsuse, inglise ja vene keelde. XVII sajandi kõige populaarsemaks reisikirjaks osutunud Oleariuse raamatus on avaldatud kaks Tallinna vaadet, pildid Narva linnast ja kosest, Kunda mõisast, talupoja pulmasõidust Eestis ja nuhtlemisest mõisas. Autor on kaastundlik pärisoriste talupoegade suhtes, kuid imestab eestlaste paganlikke rituaale.

1659 – Philipp Krusenstjerna määratakse Rootsi kuninglikuks asehalduriks Eestis. Temast ja Maria Möllerist võrsunud aadlisuguvõsa kuulsaimaks liikmeks on JOHANN ADAM VON KRUSENSTERN, admiral Venemaa teenistuses ning esimene ümbermaailmapurjetaja Vene lipu all. Tema haud ja hauamonument (1848, kujur Exneri töö) on Tallinna Toomkirikus teise kuulsa admirali, Samuel Greighi hauamonumendi kõrval.

1676 – sureb Philipp Krusenstjerna.

1710 – pärast Vene vägede piiramisega kaasnenud katku jääb ka see majavaldus omaniketa ja elaniketa.

1717 – perekond NOTTBECK ostab kinnistu ja teeb remonti. Suguvõsa liikmed olid enamasti kaupmehed või juristid, mitmed neist kuulusid magistraadi koosseisu. Suguvõsa vapifiguurideks on puu ja luik. Neli maalitud talalage akantusväätidega punasel taustal olid majas Nottbeckide poolt läbi viidud uuendustest veel hiljuti alles.

1782 – kinnistu sai kaasavaraks kaupmehetütar MARGARETA HELENE BROCKHAUSENILE. Temagi oli põlisest raesuguvõsast. Esiisa majavalduse asukoha järgi nimetati Tallinnas Brookusmäeks ala, mis praegu kannab nimesid Sulevimäe ja Olevimäe. Usutavasti tehti ka nüüd uuendusi. Valgel taustal sinised lilled maaliti ühe lae taladele portselanimaalingute eeskujul.

Umb. 1790 – ait müüdi vene kaupmees ARTEMI MIHHEJEVILE.

Umb. 1810 – elumaja sai tema lesk ANNA.

1852 – lammutati vana õuetiib. Selle asemele ehitati kolmekorruseline telliskorpus odavate üürikorteritega. Kubermanguarhitekt Gableri projekti järgi ehitati elamuks ümber ka vana aidamaja. Lammutati aida lai kolmnurkviil, tehti korrapärased akende read ning hilisklassitsistlik krohviviimistlus.

1853 – kaupmees PJOTR PAVLOV, saanud omanikuks, asub läbi viima täiendavaid muudatusi.

1857 – Likvideeriti gooti stiilis peaportaal. Ehitati tänava tasandini laskuv lihtne neljakandiline ukseava. Suur eeskoda tükeldati vaheseinte ja vahelaega kaheks korruseks ja hulgaks ubrikuteks. Kolm viiest maalitud laest kaeti laudise ja krohviga. Tubades ja kambrites püüti teha kõik võimalikult siledaks ja heledaks. Heaperemehelik utilitaarsus vastas ajavaimule, kuid muutis maja igavamaks.

1880 – katus sai keraamiliste kivide asemel plekk-katte. Fassaad minetas peamiseks ehiseks olnud kivist lõvi kuju koos tuulelipuga.

Umb. 1910 – kunagise aida alumise korruse aknad muudetakse suurteks vitriinakendeks kooskõlas Viru tänava kui kaubatänava uusima moejoonega.

Umb. 1920 – viilmaja poolkeldrisse (vasakul) sigineb kuue lauaga pisikohvik “Gnoom”, mis on aastakümneid populaarne vanemate daamide seas.

Umb. 1935 – viilmaja poolkeldrisse (paremal) asub “Agfa” firma fotokauplus. Selleks ajaks on kogu kinnistu ruumid sedavõrd moderniseeritud, et mineviku kunstiväärtuslikest detailidest on kinni katmata või hävitamata ainult kaks maalitud talalage.

1940, august – majavaldus natsionaliseeritakse nõukogude võimu poolt.

1944, märtsi algus – “Agfa” fotokaupluse tagusesse keldrisse koguneb massiliselt rotte ja hiiri, justkui teades, et nõukogude pommirünnaku ajal 9. märtsi õhtul jääb see maja alles.

1960 – taastatakse punane keraamiline katus. Linnamuuseumist tuuakse viilule barokkstiilis harjakivi. Tuulelipu tellimiseks ei jätku linna muinsuskaitsel enam raha või energiat. Ent järjepanu valmib kolm projekti kogu hoone restaureerimiseks. Nende teostamine jookseb liiva, sest kibeda korterikriisi tingimustes ei suudeta majast üürnikke mujale kolida.

1975 – valmib neljas restaureerimisprojekt.

1978 – enne elanikest lõplikult tühjakskolimist toimub tulekahju. Hukkub üks inimene ja söestub puutrepp.

1979 – algab “Gnoomi” reanimeerimine gigandiks. Linn kasutab
1980. a. Moskva olümpiamängudega avanevaid võimalusi: korrastada vanalinna seoses olümpia purjeregatiga Tallinnas. Poola restauraatorid firmast “PKZ” (pracovnia konservacii zabytkow – mälestiste konserveerimise töökoda) töötavad Tallinnas Moskvast saadava tasu eest. Poolakad ei hooli kohalike meeste tehtud projektist. Arhitekt A. Maciur Gdanskist teeb uue. Tema ülesanne pole kergete killast, sest tellija soovib liiga palju funktsioone: olgu kinnistul restoran, kohvik, veinikelder, köök, kondiitritsehh, laod, ettevalmistusruumid, pesuruumid, paigad personalile. Äramahtumiseks lammutati õuehoonestus ning ehitati uus, varasemast mahukam.

1980, 27.12. – “Gnoom” taasavati. Ta säilitas senise nime, kuigi kääbikust oli saanud ulatuslik toitlustusettevõte. Kohandamise käigus taastati suur eeskoda ning eksponeeriti hulgake tööde käigus leitud detaile ja konstruktsioone. Samas sigines hoonesse ka elemente, mis ei seostu Tallinna gootika, vaid poola barokiga.

Koostas: JÜRI KUUSKEMAA

Mai 2002 avati restoran Peppersack kuue endise Amigo baarmeni poolt. Oma nime sai restoran vürtsikaupmees Hans Pepersacki (Piprakott) järgi, kes oli maja peremees aastatel 1520 – 1524. Restoran Peppersack`i sümboliks sai piprakott, mis ripub maja välisküljel tali otsas.
Peppersack`i logo on punane ja must pipratera nime peal.
Peppersack`i vapiks sai Hans Pepersacki peremärk ruunikirjas ning on kujutatud restorani välisfassaadil ja Rüütli saali toolileenidel.
Maja keldrikorrusele tuli Kolme Konna Grill restoran avatud köögiga. Esimesel korrusel oli kohviku kaasamüügi (kaupluse) lett ja teisel korrusel kohvik Elsebet, praeguse nimega Peppersack`i kohvik.(2012 algus)
Maja sai endale uue interjööri, mis on Euroopa renessansile omaselt massiivne, kuid samas mugav. Kasutatud on võimalikult palju loomulikke ja looduslikke materjale, mis võisid 17. sajandil Tallinnas kasutusel olla.
Kondiitritšehh saab uued ahjud ja sisustuse. Kohapeal valmistatud kondiitritooteid müüakse Elsebeti kohvikus.
Välisfassaad saab uue ilme.
Peppersacki majas leidub mitmeid ajaloolisi vaatamisväärsusi, mis on seotud meie maja kunagiste elanike ja omanikega.
Majja jäid ka edasi tööle osad „Gnoomi“ töötajad (kondiitris ja teeninduses).
Majas on kolm täiemahulist kööki ja neli baari. Suvel on ka väliterrass.

Broneeri laud

Kinnitame broneeringud e-maili teel esimesel võimalusel.
Õhtul ja nädalavahetuseks tehtud broneeringud kinnitame järgmise tööpäeva jooksul.

Broneeringud, mis tehakse samaks õhtuks või nädalavahetusel,
palume teha telefoni teel:
+372 646 6800

Broneeri laud
Kontaktandmed

Aadress

Viru 2 / Vana-turg 6, Tallinn

Telefon

+372 6 466 800

E-mail (restoran)

peppersack@peppersack.ee

Kondiitritoodete tellimine

+372 6 466 995

Avatud

P-N: 9-23  R-L: 9-24

E-mail (kohvik)

kohvik@peppersack.ee